10 huvitavat fakti dinosauruste ellujäänud putukate kohta

Putukad on iidne ja arvukas loomade klass. See tekkis umbes 400 miljonit aastat tagasi, esindajad elasid üle kataklüsmid ja modifikatsioonid. Hinnanguliselt on Maal 2–4 miljonit putukaliiki. Seda erinevust seletatakse asjaoluga, et paljude liikide esindajad puutusid teadlastega kokku vaid korra ja mõnda pole veel avastatud.

Ükskõik, kas meile meeldivad putukad või mitte, on võimatu eitada nende tähtsust planeedi elule. Seetõttu soovitame teil välja selgitada 10 huvitavat fakti putukate kohta.

10 Putukatel pole luustikku

Putukad on selgrootud. Nende anatoomia on põhimõtteliselt vastuolus selgroogsete, sealhulgas meie omaga. Selgroogsete keha toetub sisemisele luustikule. See koosneb kõhredest ja luudest, mille külge kinnituvad lihased.

Putukatel väline luustik. Lihased on sellega seestpoolt ühendatud. Putukas on kaetud paksu tugeva küünenahaga. Välimine karkass on vett ja õhku mitteläbilaskev ning ei ole tundlik külma, kuumuse ega puudutuse suhtes.

Loom määrab spetsiaalsete antennide ja karvade abil temperatuuri, lõhnab ja nii edasi. Sellel "soomusel" on aga miinus. Nimelt kest ei kasva koos kehaga. Seega putukad aeg-ajalt “sulavad” – heidavad kesta maha ja kasvatavad uue.

9. elas üle dinosaurused

Putukaid peetakse üheks vanimaks loomaks maa peal. Arvatavasti tekkis see klass Siluri ajastul ehk 435–410 miljonit aastat tagasi. Kuid dinosaurused tekkisid alles 200 miljonit aastat tagasi, triiase ajastul.

Dinosauruseid pole järel, kuid putukaid on Maal veel palju. Sellel viisil, putukad jäid dinosaurustest ellu.

8. Tais kasutatakse neid toiduvalmistamisel.

Tai põhjaosas söövad nad meelsasti putukaid. Selle nähtuse põhjuseks on see, et kohalikel elanikel polnud viljakat maad. Inimesed sõid seda, mida püüdsid – loomi, kalu ja putukaid, keda troopikas leidub ohtralt. Tai lõunaosas on tingimused paremad, mistõttu lülijalgseid seal ei kasutata.

Ja muide, putukad ei maitsegi nii halvasti, kui pealtnäha. Kui sulle ei öelda, mis taldrikule pandi, siis sa ei erista mardikat muust toidust. Lisaks puudub terviserisk. Tailased kasvatavad putukaid spetsiaalselt loodud tingimustes ega püüa neid põldudel. Seetõttu on meie putukate vastumeelsuse põhjuseks harjumus.

Tervislik toit – rohutirtsud, sest neis on palju valku. Neid küpsetatakse nagu friikartuleid – õlis praetud. Putukaid serveeritakse riisi või köögiviljadega.

Teine roog on siidiusside vastsed. Suurus on suurem kui rohutirtsudel, nii et neid praetakse nagu kebabi. See on väga kõrge kalorsusega toit.

Sipelgate ja röövikute energeetiline väärtus on kordades suurem kui lihal ja rasval. Sipelgamunadest valmistatakse munaputru, salateid ja suppe. Sipelgatel on sipelghappe tõttu kibe maitse. Kastmeid valmistatakse ka putukatest. Nii et kui te pole vastseid proovinud, pole tõsiasi, et te pole putukaid söönud.

Muide, ÜRO eksperdid on juba ammu soovitanud putukaid roogade nimekirja lisada – see on kasulik ja kasulik võrreldes kariloomade pidamisega. Inimeste arv kasvab ning põllumaa ja taimede arv – vastupidi.

7. Kõige tugevam putukas on sipelgas

Sipelgate ühiskond sarnaneb meie omaga. Suurima osa nende elanikkonnast moodustavad töötajad. Töölissipelgad on hämmastavalt tugevad. Seega on nad võimelised kandma endast 5000 korda raskemat koormat ja saavutama kiiruse kuni 7 ja pool sentimeetrit sekundis. Pealegi need kõvad tegijad ei maga.

6. Sääskedel on suurem munade elujõulisus

Õigetes tingimustes areneb sääsk munast vähem kui nädalaga. Isendi areng embrüost võtab aega vaid 4 päeva. Kui aga soodsaid tingimusi ei teki, sääsemunad võivad mullas lebada mitu aastat.

5. Sääsed toituvad taimemahlast ja nektarist.

Sääsed toituvad verest – see on kõigile tuttav. Kuid mitte kõik sääsed pole sellised. Fakt on see, et nende putukate emased toituvad verest. Vereplasma vajab emane pool järglaste sünnitamiseks. Isased on rahulikud ja toituvad ainult veest ja lillede nektarist, nagu liblikad..

Pealegi elavad rahumeelsed ja kahjutud isased palju vähem kui emased. Niisiis ei ole sääskede populatsiooni meessoost eluiga pikem kui kaks nädalat, emased aga kuu või kauem.

4. Suurim ämblik Maal on koljat tarantula

Rangelt võttes on ämblikud ämblikulaadsed, mitte putukad, kuigi mittespetsialistid ajavad need mõisted sageli segamini. Sellegipoolest tahan ma rääkida hämmastavast loomast - Goliath tarantula Theraphosa blondi. See Austraalia ämblik on Maa suurim, selle mõõtmed ulatuvad 25 cm-ni..

Nagu nimigi ütleb, võib koljaat linde süüa. Siiski ei ole linnud lülijalgsete põhitoiduks. Ta ei jahi linde, ta saab "korjata" ainult juhusliku tibu.

Kuigi Austraalia koljati tarantul on suur, pole see kaugeltki kõige ohtlikum. Theraphosa mürk on halvav, kuid sellest piisab vaid väikesele loomale. Inimeste jaoks pole koljati nõelamine halvem kui mesilase nõel. Tundub, et lülijalgsed teavad seda, nii et ta ei kuluta mürki suurte vaenlaste peale nagu sina ja mina.

Tarantul on palju vaenlasi. Nii on lülijalgsel välja kujunenud originaalne enesekaitse – ämblik pöörab ründajale selja ja kammib seljast pisarakarvad.

3. Kiireim putukas maa peal on draakon

Dragonflies on üks vanimaid Maa elanikke. Need ilmusid planeedile 350 miljonit aastat tagasi. Iidsete kiilide tiibade siruulatus ulatus 70 sentimeetrini. Nüüd on kiilid märgatavalt vähenenud, kuid kiiruselt ei jää nad ikkagi kellelegi alla.

Tavaliselt arendab kiil kiirust vahemikus 30-50 kilomeetrit tunnis. Ida-Austraalias jõgede kaldal elav Austroflebia costalis aga kiirendab 97. See tähendab, et see putukas lendab sekundiga 27 meetrit.

Austroflebia costalisel on kaks paari tiibu. Lennu ajal vehib putukas neid mõlemaid korraga – arendades suurt kiirust ja vaheldumisi – manööverdusvõime huvides. Kiili teeb 150 tiiru sekundis. Loomulikult ei suuda peaaegu ükski putukas kiskja eest põgeneda. Seetõttu on Austroflebia costalis ka üks ahnemaid putukaid.

2. Mesilase nõelamise tõttu sureb rohkem inimesi kui madudesse.

Mõnede aruannete kohaselt Igal aastal on mesilaste nõelamise tõttu hukkunute arv kolm korda suurem kui madu mürgituse tõttu.. Põhjus on selles, et allergikute arv kasvab. Ja vastavalt anafülaktilisest šokist põhjustatud surmad.

Lisaks elavad mesilased erinevalt madudest inimeste kõrval. Seetõttu on hammustuse saamise tõenäosus suurem. Lisaks on mao hammustada saanud hirmutav. Kuid inimesed jätavad mesilase rünnaku hooletusse ega otsi õigel ajal abi.

Pidage meeles: ärge mingil juhul lubage mesilase nõelamist kaela, mandlite ja silmadesse. Need on kõige ohtlikumad kohad, neid tuleb hammustuste eest varjata.

1. Ärarebitud peaga prussakas võib elada mitu nädalat

Ameerika teadlased on uurinud prussaka võimet elada ilma peata. Selgus, et prussakas elab ilma peata 9 päeva ja kui luua sobivad tingimused, siis paar nädalat.

Selle nähtuse põhjus peitub putuka struktuuris. Kui mehel pea maha võtta, veritseb ta surnuks ja sureb hapnikupuudusesse. Prussakas sulgevad verehüübed kohe haava. Verekaotus peatub ja vererõhk taastub.

Lisaks ei vaja prussakas hingamiseks pead. Seda rolli täidavad spiraalid – omapärased torukesed, mis paiknevad kogu kehas. Nad kannavad hapnikku kehasse. Nii et pärast prussaka pea maharaiumist ei peatu tema hingamine. Olend elab mitu nädalat ja sureb nälga, kuna tal pole midagi süüa.

Aga kuidas on lood närvisüsteemiga? Erinevalt inimestest ei mängi prussaka pea nii olulist rolli. Närvikobarad (ganglionid) paiknevad putukatel kogu kehas. Loom liigub refleksi tasemel. Kuna aga infot enam peast ei tule, on prussaka liigutused kontrollimatud, juhuslikud ja mõttetud.