5 müüti loomade varjupaikade kohta

Millele aga mõtleb inimene, kui kuuleb või loeb sellisest varjupaigast sotsiaalvõrgustikest, uudistevoogudest? Enamikul inimestel on peas ridamisi aedikuid, kitsastes puurides poolnäljas ja haiged loomad, lõputud toidu- ja ravimite kogud. Ja keegi arvab, et kõik loomad tunnevad end varjupaikades hästi ja kõik võivad leitud (või tüdinud) kassi või koera sinna kaasa võtta. Milline neist on tõsi? Vaatame 5 kõige levinumat eksiarvamust loomade varjupaikade kohta.

• Müüt nr 1. Varjupaiga loomadega on kõik korras.

Varjupaigad on mõeldud eelkõige mahajäetud tänavakoertele ja kassidele. Nende kolimist sinna võib pidada elutingimuste paranemiseks. Katusega pea kohal, regulaarsete söögikordade, arstiabiga läheb segaste elu kordades paremaks ja lihtsamaks. Nad ei pea ellu jääma, võitlema oma koha eest päikese all. Elu lastekodus ei saa aga isegi kodutu hobusesaba jaoks taevaseks nimetada. Aedikud asuvad sageli tänaval, elavad neis 5-10 koera. Nad on sunnitud taluma külma, ülerahvastatust ja mitte alati meeldivat naabruskonda. Tramps ei saa kahjuks loota kvaliteetsele sotsialiseerumisele ja kasvatusele. Kuraatorite ja vabatahtlike arv varjupaikades on piiratud. Et kõikidele hoolealustele tähelepanu pöörata, suhelda ja elementaarseid käsklusi õpetada, ei jätku lihtsalt käsi.

Kõige keerulisem on kodustel karvastel peresõpradel. Endised omanikud ei peaks end lohutama lootusega, et varjupaiga juurde kuuluva kassi või koeraga on kõik korras, nende eest hoolitsetakse täiel rinnal. Varjupaikade elamistingimused on karmid, toit ratsionaalne ja üsna tagasihoidlik. Lisaks jääb siin kõvasti puudu suhtlemisest ja inimlikust tähelepanust kodusaba suhtes. Varjupaikades on korraga kümneid, mõnel juhul isegi sadu külalisi.

Endistel kodukoertel ja -kassidel on väga raske leppida peresoojuse kadumisega, lähedastega suhtlemisega. Iga omanik peaks meeles pidama lihtsat tõde: me vastutame nende eest, keda oleme taltsutanud. Kui asjaolud sunnivad lemmiklooma hülgama, tuleb kindlasti püüda ta isiklikult headesse kätesse anda, leida talle uus kodu ja omanik. Täna pole seda tänu sotsiaalvõrgustikele nii raske teha. Võib-olla on kuskil teie sadade Instagrami jälgijate seas inimene, kes otsib just praegu endale karvast sõpra.

• Müüt nr 2. Varjupaigad on kohustatud vastu võtma omanike poolt hüljatud loomi.

Sellistel asutustel on täielik õigus keelduda sabaga leidlapse vastuvõtmisest. Kõik need on mõeldud teatud arvule elanikele, nende arvu suurendamise võimalus puudub. Varjupaik peaks looma hoolealustele mugavad elamistingimused, tagama neile toidu ja arstiabi. Tihti ei jätku selleks raha, sest sissetulevaid koeri ja kasse on alati rohkem kui uude koju lahkujaid.

• Müüt number 3. Varjupaikades peetakse ainult haigeid loomi.

Sugupuu ja väljakasvatatud, suured ja väikesed, kohevad ja siledakarvalised, haiged ja terved. Varjupaigas võib kohata ükskõik millist eelnimetatutest. Nad kõik on erinevad. Kõik on varjupaikades mitte omal vabal tahtel. Kõik otsivad uut kodu, tahavad sattuda armastavasse perekonda. Tõepoolest, varjupaikades on haigeid loomi, kuid neid pole absoluutne enamus. Neile osutatakse arstiabi, kõiki loomi ravitakse parasiitide vastu, steriliseeritakse, tehakse vajalikud vaktsineerimised. Kuraatorid jälgivad erilist hoolt vajava lemmiklooma seisundit. Just sellisele inimesele võib ja tulebki esitada küsimusi konkreetse looma füüsilise ja psühholoogilise seisundi kohta.

• Müüt nr 4 Annetused ja abi ei jõua varjupaikadesse.

Reaalsus on see, et varjupaigad küsivad sageli abi, sest suure hulga loomade pidamine nõuab muljetavaldavat rahasummat. Peaaegu igal sellisel asutusel on oma veebisait või leht sotsiaalvõrgustikes. Lugedes palveid osta kogu võimaliku raha eest süüa, ravimeid või abi, võib inimesel tekkida kahtlus: kas summa jõuab adressaadini?

Täna pole raske kontrollida, kas aitasite tõesti vähemalt ühte raske saatusega koera. Varjupaigad hindavad oma mainet ja postitavad aruandeid heategevusliku panusega ostetud asjade kohta. Milliseid asju, toitu, mänguasju nad kaasaelajatelt said.

Varjupaika saab tasuta aidata, tulles jalutama ja vesteldes kaudaatidega, kellel puudub inimlik suhtlemine. Kui raha üle kanda ei viitsi, saab kohevatele vajalikke asju, süüa ja mänguasju isiklikult osta ja tuua, täpsustades eelnevalt asutuse kodulehel või koos vabatahtlikega, kuidas on parem aidata.

• Müüt number 5. Igaüks võib lihtsalt tulla varjupaika ja võtta endale lemmiklooma.

Varjupaiga töö on suunatud sellele, et selle elanikud leiaksid endale uue mugava kodu, armastavad omanikud ega satuks enam kunagi tänavale. Kõik, kes neljajalgset otsima tulevad, läbivad küsimustiku ja intervjuu kuraatoriga. Lastekodu peab veenduma, et selle inimese kavatsused on puhtad.

Varjupaikade kodulehtedel pole sageli isegi tema täpset aadressi märgitud, nii et hoolimatute inimestega sinna ei pääseks. Näiteks loomi visata. Kahjuks on see tavaline lugu, kui varjupaiga ukse taha jäeti kast kassipoegade või kinniseotud koeraga. Inimestele, kes aga siiralt soovivad endale uut sõpra leida, on varjupaiga uksed avatud. Peate lihtsalt asutusega eelnevalt ühendust võtma. Külastuseks on ajakava.

Loomade varjupaigad võivad tekitada palju küsimusi. Et mõista, mis siin on tõsi ja mis on müüt, on parem külastada varjupaika isiklikult vähemalt üks kord. Parem on ju üks kord oma silmaga näha, kui 10 korda internetist varjupaikade kohta lugeda. Vali endale lähim turvakodu, lepi külastus eelnevalt kokku. Võtke oma neljajalgsele sõbrale kaasa väike maitsev kingitus. Selline reis ei vasta mitte ainult teie küsimustele, vaid avardab ka teie üldist silmaringi. Head reisi!