Charlie ja Asta

Koerad. Koerad on olnud minu kirg lapsepõlvest peale. Olen üks neist õnnelikest, kes alustas elu oma parima sõbraga ühe katuse all. Kui mina sündisin, oli meil juba koer – pekingi koer Charlie. Temaga on seotud palju lapsepõlvemälestusi. Kui olin teismeline, saime endale buldogi ja aasta enne minu abiellumist adopteeris mu ema mopsi. Kõik poisid. Kõik on mustad. Väljas üsna väike. Aga mulle on alati meeldinud suured koerad. Ja labrador kõndis lihtsalt eraldi rivis. Minu abielu sai alguse loomadest. Päeval, mil pidime mesinädalatele minema, tiris mu abikaasa tänavalt maha löödud kassipoja. Nii sai selgeks, et meie peres loomi armastatakse. Aeglaselt avastasime nende loomade maailma, kes abi vajavad. Olgu selleks siis toit, liigne eksponeerimine või lihtsalt reklaam Internetis. Hakkasime seda võtma. Ajutiselt. Kuni uue omaniku otsimiseni. Nii jõudis Charlie meie juurde. Labrador vajas 2 nädalat ülevalgustamist. See oli ilmselt üks mu elu parimaid nädalaid. Suur, lahke, tark koer… Tõsi, tema välimus jättis soovida. Enne ülevalgustamist hängis ta jaamas ringi. Tema rinnus rääkis tõsiasjast, et ta sünnitas palju-mitu kordi, tõenäoliselt nn lahutajate seast koera. Charlie lahkus meie hulgast uude koju. Ja aega raiskamata võtsimegi uue koera – Asta. Kui Charlie – see oli armastus esimesest silmapilgust, siis Astast on kahju. Nad saatsid mulle foto, kus see õnnetu räpane olend lamab maas... ja mu süda värises. Ja läksime vaesele järele. Tõsi, kohapeal ootas meid ees mõni naljakas koertelik arusaamatus. Koer haaras meil jope varrukatest, hüppas, üritas lakkuda... Lahkusime koos tanklast. Muide, nimi ilmus tänu tanklale. Võtsime ta A-100-st. Seega, Asta. Mõne aja pärast nägin internetis postitust, et meie Charlie vajas taas ülevalgustamist, kuna uuel perel ei läinud korda. Nii et ta tuli meie juurde teist korda. Koer nägi välja veel hullem kui esimesel korral: kogu nahk kohutavas kammis, põletikulised silmad... Algas arstide juurde mineku aeg ja üsna pea muutus Charlie tõeline kaunitar! Ees ootas raske ülesanne: rääkida oma abikaasaga Sharlunyast igaveseks meie perre lahkumine. Siis aga juhtus ootamatu: Asta jäi haigeks. Lõputud tilgutajad, süstid… Minu abikaasa tegi seda kõike. Ja kui Asta paranes, otsustasin “tõsise” vestluse teha. Nii jäi meie majja igaveseks 2 koera: täiskasvanud, mõistlik, väga tolerantne kõige Charlie ja ulakas, rahutu, kahjulik Asta. Foto Anna Sharanoki isiklikust arhiivist.