Eesti hagijas

Eesti hagija tunnused

Eesti hagijas on jahikoer. Ta on väle, energiline ja sportlik. Erineb töövõime ja vastupidavuse poolest.

Põhilised hetked

• Eesti hagijas ei ole pikk, kuid väga tugev ja lihaseline.
• Selle tõu esindajate kutsumuseks on rebase ja jänese küttimine, kuid nad on võimelised ajama ka suuremaid ulukeid.
• Koer on väsimatu metsalise jälitamisel igasugustes ilmastikutingimustes, ohvri suhtes halastamatu.
• Hagijal on meloodiliselt kõlav hääl, mis võimaldab tal juba kaugelt omanikule mängu asukohast teada anda.
• Koer kohtleb omanikke armastuse ja pühendumusega, olles alati valmis maja kaitsma.
• Eesti hagijas pole üldse kapriisne, väga tegus, sõnakuulelik. Tolerantne lastele, ei kujuta neile ohtu.
• Kui loomad elavad temaga pikka aega ühes majas, elavad nad rahulikult koos.
• Eesti hagijas on aktiivne, väle, mänguhimuline, kuid mitte pealetükkiv. Kodus pole tema elujõud hävitav.
• Tõug vajab regulaarset treeningut ja pikki jalutuskäike.
• Koer vajab koolitust, muidu kasvab ta üles hellitatud, veider, ulakas.
• Hagijas tunneb end linnakorteris mugavalt, kuid siiski on maamaja tema elamiseks eelistatavam variant.
• Vajadusel võib eesti hagijas pidada lindlas, kuid ainult soojal ajal. Talvel peaks lühikarvaline lemmikloom olema köetavas ruumis.
• Selle koera sisu ei valmista omanikele probleeme. Ta on tagasihoidlik, puhas ja tema lühikeste juuste eest hoolitsemine on lihtne.

Eesti hagijas , innukas, hoolimatu, väsimatu, on iga jahimehe unistus! Töös ei jää ta sugugi alla vene hurtadele ja “pegasusele”, edestades mõnikord viimast, sest tema väikese kasvu tõttu on tal lihtsam takistusi ületada. Kuid see kaunis, energiline, vallatu, alati positiivselt meelestatud loom pole populaarne mitte ainult kitsas jahihuviliste ringis. Koerast saab sageli lihtsalt pereliige, lemmikloom, rõõmustades omanikke oma suurepäraste omadustega. Südamlik, lojaalne, sõbralik, alati valmis pikale teekonnale, eesti hagijas on suurepärane sõber ja kaaslane spordihuvilistele ja aktiivset elustiili armastavale inimesele.

Eesti hagija tõu ajalugu

Hagijakoerte aretust hakati Eestis süstemaatiliselt aretama 18. sajandi keskel. Algselt kasutati aretuseks vene ja poola hagijas, üle-eelmise sajandi lõpus toodi Balti riikidesse Inglismaalt jahikoeri. 1920. aastateks hakati kohalikke jahikoeri nimetama vene-poola või vene-inglise hagijateks.

1934. aastal võeti Eestis vastu uued jahipidamise eeskirjad, nagu ka jahimaadel, mille territoorium oli väga väike, loomade arvukus vähenes katastroofiliselt ja metskitse populatsioon oli täielikult väljasuremise äärel. Uute reeglite järgi oli koertega jaht lubatud ainult väikese ja keskmise suurusega loomadele ning hagijate turjakõrgus oli piiratud 45 cm-ga. Sellest ajast alates hakati looma lühikese hagijas, mis pidi säilitama kõik jahikoerale omased tööomadused. Töö uue tõu aretamisega kestis üle 20 aasta ning neid juhtis ja koordineeris eesti hagijas tõu looja pjedestaalile õigusega tõusnud eesti kinoloog Sergei Smelkov.

Esialgu valiti kohalikest hagijatest valikusse kõige väiksemad ja ristati alamõõdulise inglise jänesehagija – beagle’iga. Tehnika oli igakülgselt läbi mõeldud, sest fikseeriti mitte ainult selline tulevase tõu märk nagu lühike kasv. Inglise beagle valiti välja ka tugevate jalgade, tihedate ja tugevate käppade pärast. Need omadused sobivad ideaalselt vähese lumega Eestimaa talvedesse, mil siinsed jahirajad muutuvad tihtipeale kivikõvaks ja kergejalgsete koertega jahipidamiseks täiesti sobimatuks. Kuid beagle sellised puudused nagu ebakõlaline kare ja kurt hääl, jahiinstinktide hiline moodustumine, ebapiisav parasiit (kiirus, millega koer metsalist jälitab), ajendasid Smelkovi kaasama Šveitsi hagijas uue tõu loomisse. Kuna tal polnud piisavalt tugevat käpa, huvitas ta kasvatajaid oma väikese kasvu, suurepärase viskoossuse,

Väärib märkimist, et valikutöösse olid kaasatud ka soome hagijad, inglise rebasekoerad, vene hagijad. Ristades neid tavaliste kohalike hagijastega, kavatses Smelkov eraldi aretada üsna suuri jahikoeri (52-60 cm). Tegelikult oli eesti hagija tulevane tõug veel 40ndatel väga mitmekesine ja selle tunnuse ilminguid on mõnikord looma välisilmes registreeritud tänapäevani.

1947. aastal võttis NSV Liidu Rahvamajandusministeerium initsiatiivi kohustada kõiki viieteistkümnest vabariigist esindama oma koeratõugu. Selleks ajaks oli Eestis 800-900 hagijas, kes kuulusid esikohale tõusnud Eesti-Inglise-Šveitsi aretusliini. 1954. aastal läbisid 48 sellele liinile tüüpilist isendit, keda testiti jänese- ja rebasejahil, erikomisjoni ja tunnustati NSVL Põllumajandusministeeriumi poolt eraldiseisva tõuna, nimega eesti hagijas. 1959. aastal kinnitas ENSV Kennelnõukogu komisjon tõustandardi. Kaheksakümnendate alguseks oli Nõukogude Liidus 1750 puhtatõulist eesti hagijat.

Tänapäeval leidub eesti põlise tõu esindajaid peamiselt Baltimaades, Soomes ja Venemaal. Vaatamata kohalike kinoloogide pingutustele ei soovi Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (FCI) endiselt tõugu tunnustada. Selle 1959. aastal kinnitatud standard kehtib tänaseni, kuid 2007. aastal tehti selles väikseid muudatusi seoses koera värviga.

Video: Eesti hagijas

Eesti hagija välimus

Eesti hagijas on lihaseline, väikese kasvu, kõhna kehaehitusega, tugeva ja tugeva luustikuga koer. Tema kehaehitus on proportsionaalne, keha pikkus ületab oluliselt turjakõrgust. Erinevalt kükitavast ja ausalt öeldes jässakast beagle’ist, kellega eesti hagijas sageli segi aetakse, on viimasel elegantsed ja graatsilised näojooned.

Eesti hagijas Raam

Seljajoon on sirge, kaldus turjast ristluuni. Nii selg kui ka laudjas on lai ja lihaseline. Mahukas piklik rindkere on ovaalse kujuga, küünarnukkideni langetatud ja mõõdukalt üles tõmmatud kõhuseinani ulatuv.

Juhataja

Kolju on mõõdukalt lai, kumerate vormidega, koonule ülemineku joon tundub üsna sile, ilma terava katkestuseta. Sama koon on piklik, sirge, proportsionaalne koljuga. Ülaharjad eristuvad selgelt, kuid mitte ülimalt. Nina on lai, lihav, musta värvi, selle intensiivsus varieerub erinevates värvides. Huuled on kuivad, mitte rippuvad, täielikult pigmenteerunud.

Hambad ja lõuad

Hambad on valged, suured, peaks olema 42. Käärhambumus, ülemised lõikehambad katavad enesekindlalt alumisi. Koera vananedes, kui lõikehambad kuluvad, võib hambumus muutuda sirgeks. Eesti hagija tugevad lõuad on hästi arenenud. Põsesarnad kõhnad, ilma punnideta.

silmad

Eesti hagija silmad on veidi viltu. Nende värvus on tumepruun.

kõrvad

Kõrvad on üsna õhukesed, rippuvad põskede lähedal. Kaetud lühikese karvaga. Nende põhi asub silmade joonel. Kui sirutate kõrvad nina poole, ulatuvad need ligikaudu koonu keskpaigani. Kõrvaotsad on märgatavalt ümarad.

kael

Hagija ümar lihaseline kael on keskmise pikkusega. Kaela piirkonnas nahal voldid puuduvad.

Eesti hagija jäsemed

Esijäsemed on kõhnad, hästi arenenud lihastega. Eestvaates näevad nad sirged ja paralleelsed. Nende pikkus on ligikaudu pool looma turjakõrgusest.

Küünarnukid on tugevad, keha lähedal, ei ulatu sisse ega välja. Suured, absoluutselt sirged, kehaga proportsionaalsed käsivarred on keskmise pikkusega. Kämblad on kindlad, tugevad, asetsevad peaaegu vertikaalselt.

Eesti hagija tagajäsemed on võimsad, kondised ja lihaselised. Tagant vaadates näevad nad sirged ja üksteisega paralleelsed. Liigestusnurgad on selgelt nähtavad. Reied ja sääred on peaaegu identse pikkusega. Põlveliigesed on tugevad, mõõdukate nurkadega. Kui koer liigub, ei tohiks nad sisse ega välja keerata. Tugev keskmise pikkusega metatarsus, mis asub vertikaalselt.

Käpad on kumerad, elliptilised, sõrmed on tihedalt üksteise vastu surutud. Maapinnale suunatud padjad ja küünised, suured, tihedad.

Kõndima

Eesti hagijas liigub vabalt, ühtlaselt, plastiliselt, sirgjooneliselt, vetruvalt. Tagajäsemete tõuge on väga võimas, enesekindel.

Eesti hagijas Tail

Tüvest paks, kaetud paksu karvaga, saba kitseneb järk-järgult tipuni, on saablitaolise kujuga, ulatudes kannani. Eesti hagija liikumise ajal ei tohi saba tõusta üle seljajoone.

Vill

Lühike, sirge, kõva, isegi jäme, läikiv. Aluskarv on väga halvasti arenenud.

Värv

Iseloomulik värvus tõule on valgel taustal must ja pirukas nn põsepuna – märkidega, mille värvus on lähedane punakaspruunile. Lubagem ka pruun-piebald värvi punakas, karmiinpunane, mustselg, mis näeb välja nagu tekk, mis on visatud koera seljale ja külgedele. Märgistuste suurus ja kuju võivad olla erinevad ning on soovitav, et värvid oleksid maksimaalse intensiivsusega. Valge värv peaks olema peas, kaela alaosas, rinnal, kõhul. Käpad ja sabaots peavad eesti hagijal olema üleni valged.

Tõu puudused

• Koera kehaehituse kergus või, vastupidi, raskus.
• Kõrge seljaga, liigselt lühenenud või piklik torso.
• Liiga kitsas või lame rind, tünnikujuline rind.
• Nõrk, longus või küürus selg, liigselt kaldus laudjas.
• Ekspressiivselt kumer või lapik kolju, terav või üldse mitte märgatav üleminek laubalt koonule. Üles- või allapoole suunatud koon, konks-ninaga.
• Nina, huulte servad, silmalaud ei ole piisavalt pigmenteerunud.
• Lõikehammaste kontaktivaba hambumus.
• Liiga väikesed või punnis silmad, nende hele värv.
• Lühenenud või liiga lihavad kõrvad, nende piklikud juuksed.
• Puhas kaela maandumine, naha lõtvumine sellel.
• Saba on kannaliigesest rohkem kui 3 cm madalamal. Saba on lühenenud, selle tipus on kumerus. Liiga pikk karv sabal või, vastupidi, halb karv.
• Küünarnukid välja pööratud, kannad. Liiga kaldus kämblad, lamedad või piklikud (jänese)käpad.
• Laineline vill. Liiga pikk või väga lühike karv kehal, aluskarva täielik puudumine.
• Argus, liigne erutuvus, agressiivsus.

Eesti hagijas foto

Eesti hagija olemus

Elukutseline jahimees, järeleandmatu ja halastamatu metsalise peibutusprotsessis, näitab eesti hagijas oma omanike vastu uskumatut sõbralikkust. Ta jätab pahatahtlikkuse ja enesekehtestamise maja künnisest väljapoole ning selle seinte vahel näitab ta südamlikku suhtumist, leplikkust, pühendumust, kannatlikkust, kuulekust. Selle koera heatujuline olemus võimaldab teda hoida peres, kus kasvavad lapsed, kuna see näitab hämmastavat sallivust nende vempude suhtes. Tegelikult tajub eesti hagijas perekonda karjana, kus omanik on juht – ta kuuletub talle kaudselt.

Teiste lemmikloomadega elab eesti hagijas sõpruses ja harmoonias, kui ta on koos nendega üles kasvanud. Kui võtsite majja täiskasvanud koera, peate palju pingutama, et neljajalgsete majapidamiste vahel paratamatult tekkivad konfliktid nullida, eriti kui hagijas peab tutvuma kassihõimu esindajaga. Soovitav on, et omanik tegeleks otseselt neljajalgsete sõbralike suhete loomisega.

Maakodu on parim koht eesti hagija pidamiseks, kuid linnakorteris võib ta end ka päris mugavalt tunda, kui anda talle võimalus oma pulbitsevat energiat kulutada. Muidu on see koer vähenõudlik, pealegi üllatavalt puhas.

Mis puutub jahindusse, siis eesti hagijas on üsna võimeline asuma „oma erialal tööle“ juba pooleaastaselt ning mõned eriti andekad isendid saavad juba 7-8 kuuselt põllul näidatud tulemuste põhjal saadud diplomi omanikuks. katsumused. Jahipidamisel võtavad nad raja väga kiiresti ja suudavad seda tervelt kolm päeva või isegi rohkem mööda lasta. Töö ajal ilmutatud põnevus ja agressiivsus võimaldavad neil koertel saada kadestusväärseid trofeed. Agility, hiilivus, aga ka väike kasv – need on nende eelised metsas, nad ronivad kiiresti ja enesekindlalt läbi põõsaste või surnud metsa, kus uluk peidab end, andmata talle võimalust põgeneda.

Vaatamata sellele, et eesti hagijas on kasvatatud jahikoeraks, täidab ta tänu oma julgusele, tähelepanelikkusele ja kiirele taiplikkusele ka suurepäraseid valvefunktsioone.

Haridus ja koolitus

Kontakt- ja nobedat eesti hagijat on üsna lihtne treenida – ta võtab lennult kõik käsklused kinni. Lisaks tavalistele käsklustele nagu "Istu!", "Lama", "Anna mulle oma käpp!", peab ta kindlasti vastama sõnadele "Ei!", "Järgmine!". Seda koera ei tohiks hellitada – ta püüab kindlasti hõivata iseseisvat positsiooni ning teda on raske võõrutada sellistest harjumustest nagu peremehe voodis püherdamine ja kerjamine. Koer peab teadma oma kohta majas, kuid jõhkrad meetodid tema kasvatuses on vastuvõetamatud.

Tulevane jahimees vajab konkreetsete oskuste väljaõpet juba kutsikaeas. Enne lemmiklooma toitmist andke jahisarvega märku. Niipea, kui ta ilmub, söödake teda – nii tekib tal reaktsioon sellele kutsuvale helile.

Kui valmistada eesti hagija kutsikas jahipidamiseks ette õrnast east peale, siis alates seitsme kuu vanusest saab ta tööle asuda. Kuid seda tõugu koerte kogenud omanikud võtavad arvesse, et nende lapsepõlv on lühike, ning lähenevad võistlusele alati ettevaatlikult – valmistavad lemmiklooma õigesti ronima, avastavad metsalise, ajavad teda jälge kaotamata. Kui kahekuuse kutsika võib lihtsalt õppetöö eesmärgil metsa kaasa võtta, siis viiekuuse koera saab juba õpetada maastikul liikuma, sidet hoidma peremehega, kes võib olla kaugel. temalt. Võidusõit tuleks läbi viia süstemaatiliselt, käsklused tuleks välja töötada järjestikku – lihtsatest kuni keerukateni, tunde tuleks regulaarselt korrata, tugevdades loomas soovitud oskusi. Treeningu ajal peate koera jälgima: kui ta on väsinud, tuleks tunnid katkestada. Ärge mingil juhul kasutage ebaviisakaid hüüdeid, kui koer kardab metsa minna. Võistlust on parem alustada musta tropiga – nii nimetatakse sügismaa, mis pole jõudnud veel lumega katta.

Tähelepanelikud ja vastutustundlikud omanikud ei luba koeral, kelle vanus ei ületa aastat, täie jõuga töötada, kuna see võib kahjustada tema tervist, eriti südame tööd. Eesti hagijas saab täiskoormusi kogeda 1.5-2-aastaselt.

Hooldus ja hooldus eesti hagijas

Majas ei võta eesti hagijas palju ruumi ning vaatamata oma liikuvusele pole ta destruktiivsetele tegudele aldis. Kuna seda tõugu iseloomustab peaaegu täielik aluskarva puudumine ja karv ise on lühike, vabanevad omanikud vajadusest looma karva eest hoolikalt hoolitseda. Tõsi, koera on soovitav kammida sagedamini, isegi iga päev. Protseduur viiakse läbi spetsiaalse kammiga, mis on mõeldud lühikese kõva karvaga koertele. Eesti hagijas ei vaja sagedast suplemist, kui muidugi ei arvestata jahihooaega. Neid saab pesta kord kuus ja suvel võib vannis või basseinis suplemise alternatiiviks olla jões ujumine, mille üle need särtsakad koerad on väga rõõmsad.

Linnakorteris elav eesti hagijas vajab pikki jalutuskäike. Ta läheb hea meelega oma omanikuga jalutama, saab tema kaaslaseks rattarajal või hommikujooksul. Muide, hoolimata asjaolust, et need koerad on väga liikuvad, ei kipu nad väsimatult jooksma, hüppama, teisi kummitama.

Peaksite oma lemmikloomaga jalutama vähemalt kaks korda päevas ja ideaalis tuleks seda teha neli korda: varahommikul, pärastlõunal, õhtul ja enne magamaminekut. Kokku on soovitav, et koer ületaks päevas 4-5 km, samas on vaja anda talle võimalus liikuda erinevatel kiirustel. Linnas elaval koeral on vaja vähemalt kord päevas ilma rihmata jooksmas käia, et ta saaks liigse energia välja visata. Eesti hagijas on aga teede ja sõiduteede ääres rihmast lahti laskmine ohtlik: kui teda huvitab mõne looma jälg, võib ta instinktist juhindudes lakata jälgimast ümberringi toimuvat, riskides sattuda looma rataste alla. Auto.

Toidus ei ole eesti hagijas liiga valiv, kuid tema omanikel ei tasu seda omadust kasutada. Tuleb meeles pidada, et tema toit peaks olema rahuldavam ja kaloririkkam kui mittejahikoertele tuttav toit. Lemmikloom sobib nii looduslikuks toiduks kui ka kuivtoiduks. Täiskasvanud koera tuleks toita kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Soovitav on, et toit oleks veidi soojendatud. Parem on mitte pakkuda koerale kana ja suuri veiseliha, seakonte üldse, vaid ta vajab toorest tailiha. Ravi oma lemmiklooma toore kalaga, hea variant on lest. Ärge unustage köögivilju, need vitamiinitooted on looma dieedis lihtsalt vajalikud. Lemmikloomale on eriti kasulik porgand, mida saab riivida ja kombineerida hakklihaga. Kord nädalas võid menüüsse lisada toor- või keedetud kartulit. Teraviljadest eelistatakse otra, otra, kaerahelbeid. Hirssi võib anda ainult aeg-ajalt.

Kasulik loomadele ja madala või keskmise rasvasisaldusega fermenteeritud piimatoodetele. Veenduge, et koera kausis oleks alati vett, eriti kuuma ilmaga.

Eesti hagijate tervis ja haigus

Eesti hagijas kuulub tugeva immuunsüsteemiga ja haigustele harva vastuvõtlike koerte kategooriasse. Nad elavad kuni 10-14 aastat. Sellele tõule iseloomulikumateks haigusteks on artriit, nihestused, jahil kogetud füüsilisest pingutusest tekkinud sidemete rebend, aga ka keskkõrvapõletik – põletikulised protsessid kõrvades, mis tekivad sageli rippuvate kõrvadega koertel.

Metsas töötavale eesti hagijale kujutavad tõsist ohtu piroplasmoosi kandvad puugid. Pärast jahti peab omanik looma üle vaatama ja katsuma ning esimeste koera halba enesetunde tunnuste ilmnemisel (meeleheide, söömisest keeldumine, janu, limaskesta pleegitamine) pöörduge viivitamatult veterinaarkliiniku poole.

Kuidas kutsikat valida

Eesti hagijas ei ole Vene Föderatsioonis kuigi populaarne tõug. Need koerad pole eriti äratuntavad, seetõttu müüvad hoolimatud müüjad sageli tundmatute tõugude kutsikaid, eesti hagija nime all. Tihti ei meenuta linnuturult “käest” ostetud koerad oma välisilmelt seda tõugu sugugi.

Kutsika jaoks peaksite minema lasteaeda, kus peate hoolikalt lugema tema sugupuud. Kui kavatsete beebist tõelist jahimeest kasvatada, veenduge, et tema vanemad poleks olnud rahulikud korterielanikud, vaid staažikad jahimehed – välikatsete läbimise järel saadud diplomiomanikud. Kutsikal, kelle vanemad ei ajanud ühtegi jänest, pole tõenäoliselt hästi arenenud jahiinstinktid.

Beebi valimisel uurige teda, pöörates tähelepanu sellele, et tal ei tohiks olla alahammustust ega buldoglikkust, mis väljendub selles, et alumine lõualuu on pikem kui ülemine. Teie valitud silmad peaksid olema võimalikult tumedad. Koer peaks olema aktiivne, välja nägema nagu tõeline kange mees – võimas, kondine, paksu jalaga.

Uurige välja kavandatava lemmiklooma ema vanus. Kui ta on alla pooleteise aasta vana või vanem kui üheksa, siis on suur tõenäosus, et kutsikas võib kasvada üles arengupuudega.

Samuti on võimalus osta eesti hagija kutsikas professionaalselt jahimehelt, kes kudus oskuslikult oma koera ja on valmis oma järglasi jagama. Pange aga tähele, et tõenäoliselt jätab ta oma emasele parima pärija endale.

Kui ostate eesti hagijas lemmikloomaks ja ei kavatse tema jahiomadusi täielikult ära kasutada, saate Internetis olevatele kuulutustele vastata ja osta koera 100 dollari eest. Küll aga paluge müüjal teada anda, milline kutsika ema välja näeb. Pange tähele ka seda, et sellisel juhul peate suure tõenäosusega looma vaktsineerimisega ise tegelema.

Eesti hagija kutsikas kennelist, kelle vanemad olid kuulsad jahimehed, maksab kuni 500 dollarit.