Kilpkonnade kodumaa ja päritolu: kus ja kuidas ilmusid esimesed kilpkonnad

Kilpkonnade tekkimise ajalugu ulatub enam kui 200 miljoni aasta taha. On kindlaks tehtud, et need pärinevad ühest väljasurnud roomajate rühmast, keda tinglikult kutsutakse permi idulosaurusteks. Nende loomade päritolu, edasise arengu ja levikuga on aga seotud palju küsimusi, millele pole siiani vastuseid.

Päritolu ajalugu

Tänapäeval on üldiselt aktsepteeritud seostada kilpkonnade päritolu cotilosaurustega, kes elasid umbes 220 miljonit aastat tagasi (paleosoikumi ajastu permi periood). Need on väljasurnud roomajad, kes nägid välja nagu väikesed sisalikud (pikkusega 30 cm, ilma sabata). Neil olid lühikesed, kuid väga laiad võimsad ribid, millest sai kesta prototüüp. Nad elasid kõigesööja elustiili, süües nii väikseid loomi kui ka taimi. Nad asustasid peaaegu kogu mandrivööndit, nii et tänapäeval leidub nende säilmeid nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.

Nende loomade edasine areng pole täiesti selge. Püüdes täita umbes 30 miljoni aasta pikkust evolutsioonilist tühimikku, hakkasid teadlased uurima cotilosauruste esindaja – eunatosauruse – jäänuseid. Tema skelette on varem leitud Põhja-Ameerikast, kuid hiljuti leiti neid ka Lõuna-Aafrikast. Struktuuri analüüs näitas mitmeid huvitavaid detaile:

1. Loomal oli 9 paari nurgelisi ribisid (tähe "T" kuju).
2. Need olid sitked ja väga vastupidavad, neil oli palju kasvu.
3. Hingamislihastel olid oma füsioloogilised omadused, mis võimaldasid loomal hingata isegi sellises tihedas “luu” kestas.

Sellise võimsa skeleti olemasolu lubab väita, et kilpkonnad pärinesid just 220–250 miljonit aastat tagasi elanud eunatosaurusest. Sarnase ehitusega oli ka Odontohelis. Vahepealset seost nende 2 väljasurnud sisaliku ja kilpkonna tänapäevase esivanema vahel pole aga veel õnnestunud leida.

Teadlased viitavad, et edasise arendamise tulemusena muutusid need võimsad ribid ühtseks tervikuks – omamoodi liikuvaks kestaks, mis osaliselt meenutab tänapäevase vöölase katet. Hüpoteetiline esivanem võiks sellesse raudrüüsse kokku voltida ja kiskjate eest kaitsta. Seejärel sulasid luud täielikult kokku, mille tagajärjel tekkis üks kõva kest.

See teooria ei suuda aga veel selgitada, kuidas kopsude ja teiste siseorganite süsteem arenes. Võimsa kesta moodustumine, mis koosneb seljakilbist (seljakilbist) ja plastronist (kõhukaitse), oleks pidanud kaasa tooma kogu organismi olulise ümberstruktureerimise, kuid seda protsessi pole siiani üksikasjalikult kirjeldatud.

Millal nad ilmusid

Teadlased usuvad, et kilpkonnad ilmusid maa peale mesosoikumi ajastu triiase perioodil ehk umbes 200 miljonit aastat tagasi. Need olid mereloomad, kellel oli üsna suur, serpentiinne kael ja suur saba. Nad elasid maailmamere soojades vetes, seega võib öelda, et esimesed kilpkonnad tulid kindlasti veest välja.

Sama ajastu kriidiajastul, umbes 60-70 miljonit aastat tagasi, ilmus arhelon – üks väljasurnud esivanematest, kelle esindajad meenutasid juba nii kuju kui ka muude välimuse tunnuste poolest tänapäeval tuntud kilpkonnasid. See oli pehme koorega nahkjas kilpkonn. Ta elas eranditult ookeanide meredes.

Tuntud oma hiiglasliku suuruse ja kaalu poolest:

• lestade ulatus kuni 5 meetrit;
• pikkus kuni 4,6 meetrit (peast sabaotsani);
• kolju pikkus kuni 70 cm;
• kaal üle 2 tonni.

Archeloni säilmed leiti tänapäeva Ameerika Ühendriikide territooriumilt, neid hoitakse erinevates muuseumides. Yale'i muuseumist on teada üks eksponaat – sellel arhelonil puudub tagajalg, mille ilmselt hammustas ära hiiglaslik merisisalik, mosasaurus, mis ulatus 12-14 meetrini.

Mesosoikumi ajast pärit suured kilpkonnad hakkasid massiliselt välja surema suhteliselt hiljuti – praegusel kyonosoikumi kvaternaariperioodil ehk meie geoloogilisel ajastul. See juhtus umbes 11 tuhat aastat tagasi. Suured loomad on loovutanud oma evolutsioonilise koha väiksematele esindajatele.

Kilpkonnade kodumaa: ajalugu ja kaasaeg

Nende roomajate päritolu ajaloo põhjal võime öelda, et erinevate liikide kilpkonnade kodumaa on ookeanide veed. Igal konkreetsel mere-, magevee- või maismaaloomal on aga oma päritolukoht:

1. Populaarsed punakõrvkilpkonnad on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast (Mehhiko, Ecuador, Venezuela, Colombia).
2. Maismaakilpkonnade päritolu seostatakse Euraasia kõrbe- ja stepialadega, kus neid elab endiselt palju.
3. Merikilpkonna kodumaa on ookeanide troopilised ja ekvatoriaalsed mered.

Tänapäeval on kilpkonnad suur roomajate üksus, kuhu kuulub üle 300 liigi. Nad asustasid kõiki mandreid ja meresid, välja arvatud Antarktika, mägismaad ja polaarvööndid:

• kogu Aafrikas;
• USA-s ja Kesk-Ameerikas;
• kõikjal Lõuna-Ameerikas, välja arvatud 2 riiki – Tšiili ja Argentina (lõunapiirkonnad);
• kõikjal Euraasias, välja arvatud Araabia poolsaar, Euroopa põhjaosa, Venemaa ja Hiina olulised territooriumid;
• kogu Austraalias, välja arvatud keskosa ja Uus-Meremaa saared.

Kilpkonna kodumaa on tänapäeval lai valik elupaiku mandritel ja meredel alates umbes 55 põhjalaiuskraadist kuni 45 lõunakraadini. Tänapäeval elavad Venemaa territooriumil 4 kilpkonnaliigi esindajad:

Hiljuti on riiki ilmunud ka punakõrvkilpkonnad, kes on kohanenud isegi kohalike kliimatingimustega ja elavad praegu Yauza, Kuzminski ja Tsaritsynski tiikides, aga ka Tšermjanka ja Pekhorka jõgedes. Esialgu elasid need loomad ainult Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kuid siis toodi nad Euroopasse, Aafrikasse ja isegi Austraaliasse.

Konkreetsete liikide päritolu kohta pole palju teada, seega saab meri- või maismaakilpkonnade kodumaad kirjeldada vaid ligikaudselt. Kuid on ka usaldusväärselt teada, et need roomajad on maa peal eksisteerinud mitusada miljonit aastat. Kilpkonnad on hästi kohanenud erinevate elupaikadega ning tänapäeval leidub neid enamikul mandritel ja paljudes veekogudes.