Meie lugu sai alguse ühel 2012. aasta veebruari pakasepäeval…
Võtsin lapse lasteaiast kaasa ja läksime kelguga mäest alla. Seal nägime ühte üsna suurt koera, kes jooksis laste sekka ja üritas nendega mängida. Kuna mäel polnud ainsatki täiskasvanut, sai selgeks, et ta on kodutu. Neil päevil ulatusid öised külmad -25 kraadini ja loomulikult oli koeral kahju. Kuna me polnud kunagi mäest alla läinud, tõime ta koju ja andsime talle süüa. Koer jooksis rõõmsalt meie juurde, mõtlematagi, läks sissepääsu, esikusse ja lõpuks korterisse – nagu oleks ta meid ammu tundnud. teravili, kondid, varustatud putka ja linnumaja. Ja otsustasime, et mu mees võtab selle koera tööle kaasa. Söönud jäi koer otse koridori vaibale magama. Aga kui abikaasa tuli, urises ja ei lasknud teda endale ligi, millest järeldasime, et mehed solvasid teda. Käppadel oli ta ju juba paranenud, aga pigem sügavad haavad, millel karv enam ei kasvanud. Otsustasime, et ta jääb paariks nädalaks meie juurde, kuni ära harjub ja siis võtab mees ta tööle kaasa. Meil polnud plaanis koera enda juurde jätta, kuna meil oli juba kass ja elasime üürikorteris. Esimesel hommikul viis mees koera jalutama ja naine jooksis koos rihmaga tema eest minema. Umbes 30 minutit jälitas ta teda piirkonnas, kuid naine ei lähenenud talle. Naasis koju ilma temata. Olin nii ärritunud, et panin kiiresti riidesse ja jooksin tagaotsitavat põgenikku otsima. Küsisin kõigilt, keda kohtasin ja minu õnneks ütles vastu jalutav neiu, et nägi naabermaja rõdu all rihmaga koera. Leidsin ta meie majast umbes 2 kilomeetri kauguselt ja niipea kui ta helistas, jooksis kohe, hakkas hüppama, nägu lakkumas... Üldiselt olime mõlemad õnnelikud, et teineteist taas leidsime. Selgub, et leidsin selle kaks korda. Täna ei kujuta me elu ette ilma oma armastatud tüdrukuta. Laps suudleb teda iga päev, silitab, kallistab ja kui me puhkusele läheme, vaatab iga päev tema fotosid. Soovime, et iga perekond leiaks endale sellise ustava, pühendunud ja südamliku sõbra. Koera tulekuga meie majja on naeratusi, õnne ja naeru palju rohkem. Fotod tegi Tatjana Prokopchik spetsiaalselt projekti “Kaks jalga, neli käppa, üks süda” jaoks.