Kas omaniku koer on teiste koerte peale armukade?

Pikka aega usuti, et armukadedus on eranditult inimlik tunne, kuna selle esinemiseks on vaja teha keerulisi järeldusi. Tegelikult on armukadedus konkurendi (rivaali) kohalolekust tulenev ohutunne ja seda ohtu tuleb mitte ainult ära tunda, vaid ka hinnata selle ulatust, samuti ennustada sellega kaasnevaid riske. Ja kus on koerad oma "alasti instinktidega"! Nüüd on aga teadlaste arvamus koerte psühholoogiast ja käitumisest tasapisi muutumas. Eelkõige ei vaidle keegi vastu sellele, et nende sisemaailm on palju keerulisem, kui inimesed varem ette kujutasid. Kas omaniku koer on teiste koerte peale armukade?

Foto: wikimedia.org

Kas koertes on armukadedust?

Isegi Charles Darwin soovitas omal ajal koerte puhul armukadedust ja kindlasti võis enamik omanikke jagada lugusid sellest, kuidas koerad on nende peale armukadedad mitte ainult teistele loomadele, vaid ka inimestele. Selleteemalisi uuringuid pole aga tehtud ja ilma nendeta on meie oletused paraku vaid oletused. Kuid viimasel ajal on olukord muutunud.

Christine Harris ja Caroline Prouvost (California ülikool) otsustasid uurida koerte armukadeduse olemasolu ja viisid läbi eksperimendi.

Eksperimendi käigus pakuti omanikele ja koertele kolme olukorda:

1. Omanikud ignoreerisid oma koeri, kuid samal ajal mängisid mängukoeraga, kes "oskas" vinguda, haukuda ja saba liputada.
2. Omanikud ignoreerisid oma koeri, kuid suhtlesid Halloweeni kõrvitsanukuga.
3. Omanikud ei pööranud koertele tähelepanu, kuid samal ajal lugesid nad ette lasteraamatut, mis samal ajal mängis meloodiaid.

Katses osales 36 koeraomaniku paari.

On selge, et olukorrad 2 ja 3 loodi üksnes eesmärgiga eraldada armukadedus tähelepanu nõudmisest, sest armukadedus ei tähenda pelgalt janu partneriga suhtlemise järele, vaid ka teadlikkust teise olendi ohust.

Uuringu tulemused näitasid, et koerad, kes jälgisid omaniku suhtlemist mänguasja kutsikaga, püüdsid endale tähelepanu juhtida 2–3 korda järjekindlamalt. Nad puudutasid inimest käpaga, ronisid kaenla alla, surusid omaniku ja mängukoera vahele ning üritasid teda isegi hammustada. Samal ajal üritas kõrvitsat või raamatut rünnata vaid üks koer.

See tähendab, et koerad tajusid "elavat" mänguasja rivaalina ja, muide, püüdsid sellega suhelda nagu teise koeraga (näiteks nuusata saba all).

Teadlased on jõudnud järeldusele, et armukadedus ei ole mitte ainult inimestele omane tunne.

Foto: nationalgeographic.org

Miks on koerad teiste koerte peale armukadedad?

Armukadedus on seotud konkurendi kohalolekuga. Ja koerad võistlevad peaaegu alati üksteisega teatud ressursside pärast. Pealegi, kui võtta arvesse, et omanik on peamine ressurss, kelle kasuks sõltub teiste ressursside jagamine, muutub armukadeduse põhjus üsna ilmseks.

Lõppkokkuvõttes võivad omaniku kontaktid konkurendiga panna rivaalid endale osa koerale nii südamelähedasest ressursist, mille hulgas pole paljude koerte jaoks ka suhtlemine omaniku endaga viimane koht. Kuidas saab endast lugupidav koer sellist asja lubada?