Koer tuli Leedust Valgevenesse endist omanikku otsima!

Isegi maailma kõige kurjemast koerast võib saada tõeline ja pühendunud sõber. See lugu ei juhtunud mitte kellegagi, vaid meie perega. Kuigi need sündmused on rohkem kui 20 aastat vanad ja kahjuks pole meil sellest koerast fotosid, on mul kõik peensusteni meeles, nagu oleks see juhtunud eile.

Minu õnneliku ja muretu lapsepõlve ühel päikeselisel suvepäeval tuli vanavanemate maja õuele koer. Koer oli kohutav: hall, kohutav, hulkuvate karvadega ja tohutu raudketiga kaelas. Kohe me ei omistanud tema tulekule erilist tähtsust. Mõtlesime: tavaline külanähtus – koer murdis keti ära. Pakkusime koerale süüa, ta keeldus ja saatsime ta aeglaselt väravast välja. Kuid 15 minuti pärast juhtus midagi mõeldamatut! Vanaema külaline, kohaliku kiriku preester Ludwik Bartoshak lendas just õue, käes see kohutav karvas olevus.

Tavaliselt rahulik ja tasakaalukas isa Ludwik kuulutas õhinal, ebaloomulikult valjult ja emotsionaalselt: „See on minu Kundel! Ja ta tuli mulle Leedust järgi! Siin on vaja teha broneering: kirjeldatud sündmused leidsid aset Valgevene külas Golshany, Oshmyany rajoonis Grodno oblastis. Ja koht on erakordne! Seal asub kuulus Golšanski loss, mida kirjeldab Vladimir Korotkevitši romaan “Olšanski must loss”. Muide, lossi- ja lossikompleks on vürst P. Sapieha endine residents, mis on ehitatud 1. sajandi esimesel poolel. Golshanys asub ka arhitektuurimälestis – frantsiskaani kirik –, mis püstitati barokkstiilis juba 1618. aastal. Nagu ka endine frantsiskaanlaste klooster ja palju muud huvitavat. Aga lugu sellest ei räägi...

Oluline on sündmuste toimumise perioodi õigesti kujutada. See oli “sula” aeg, mil inimesed hakkasid aeglaselt religiooni juurde tagasi pöörduma. Loomulikult olid kirikud ja kirikud lagunenud. Ja nii saadeti preester Ludwik Bartoshak Golshanysse. Ja talle anti uskumatult raske ülesanne – pühamu taaselustada. Juhtus nii, et mõneks ajaks, kui kloostris ja kirikus remont käis, asus preester elama minu vanavanemate majja. Enne seda teenis püha isa ühes Leedu koguduses. Ja vastavalt frantsiskaani ordu seadustele ei viibi preestrid reeglina kaua ühes kohas. Iga 2-3 aasta tagant vahetavad nad oma teenistuskohta. Nüüd pöördume tagasi oma kutsumata külalise juurde. Selgub, et Tiibetist pärit mungad kinkisid kunagi isale Ludwikile Tiibeti terjerikoera. Mingil põhjusel kutsus preester teda Kundeliks, mis poola keeles tähendab "segane". Kuna preester oli kolimas Leedust Valgevene Golshanõsse (kus tal esialgu polnud kuskil elada), ei saanud ta koera kaasa võtta. Ja ta jäi Leetu Ludwigi isa sõbra hoole alla. 

Kuidas koer keti katkestas ja miks ta oma teekonnale asus? Kuidas Kundel ligi 50 km pikkuse distantsi ületas ja Golshanysse sattus? 

Koer kõndis umbes 4-5 päeva mööda talle absoluutselt tundmatut teed, raske raudkett kaelas. Jah, ta jooksis omanikule järele, aga omanik ei käinud üldse mööda seda teed, vaid läks autoga. Ja kuidas Kundel ta lõpuks leidis, jääb meile kõigile endiselt mõistatuseks. Pärast kohtumisrõõmu, üllatust ja hämmeldust algas koera päästmise lugu. Mitu päeva ei söönud ega joonud Kundel midagi. Ja kõik läks ja läks... Tal oli tõsine vedelikupuudus ja ta käpad olid verest kustutatud. Koera tuli juua sõna otseses mõttes pipetist, tükihaaval toita. Koer osutus kohutavaks vihaseks metsaliseks, kes tormas kõigile ja kõigele peale. Kundel terroriseeris tervet perekonda, ei andnud kellelegi passi. Võimatu oli isegi tulla teda toita. Ja insulti ja mõtet ei tekkinud! Talle ehitati väike aedik, kus ta elas. Toidukauss lükati jalaga tema poole. Ei saanudki teisiti – ta võis kergesti käest läbi hammustada. Meie elust sai tõeline õudusunenägu, mis kestis aasta. Kui keegi temast möödus, urises ta alati. Ja isegi selleks, et õhtul õues ringi jalutada, jalutada, mõtlesid kõik 20 korda: kas see on seda väärt? Me tõesti ei teadnud, mida teha. Sellist saiti nagu WikiPet pole kunagi olnud. Mis aga puudutab tol ajal Interneti olemasolu, olid ideed väga illusoorsed. Ja külas polnud kelleltki küsida. Ja koera hullus kasvas, nagu ka meie hirm selle ees. 

Me kõik lihtsalt imestasime: “Miks, Kundel, sa üldse meie juurde tulid? Kas sa tundsid end selles Leedus nii halvasti?”

 Nüüd saan sellest aru: koer oli kohutavas stressis. Oli aeg, teda hellitati ja ta magas majas diivanitel... Siis pandi ta järsku ketti. Ja siis asusid nad täielikult tänavale linnumajja. Tal polnud aimugi, kes kõik need inimesed ümber olid. Meisterpreester oli kogu aeg tööl. Lahendus leiti kuidagi ootamatult ja iseenesest. Kord viis isa kurja Kundeli endaga metsa vaarikate järele ja naasis nagu teise koeraga. Kundel rahunes lõpuks maha ja sai aru, kes on tema peremees. Üldiselt on isa hea sell: iga kolme päeva tagant võttis ta koera kaasa pikkadele jalutuskäikudele. Ta sõitis pikka aega jalgrattaga läbi metsa ja Kundel jooksis tema kõrvale. Koer naasis väsinuna, kuid siiski agressiivsena. Ja see aeg... Ma ei tea, mis Kundeliga juhtus. Ta kas tundis end vajalikuna või sai aru, kes on boss ja kuidas käituda. Pärast ühiseid jalutuskäike ja issi valvamist metsas oli koer tundmatu. Kundel mitte ainult ei rahunenud, vaid võttis isegi sõbrana vastu väikese kutsika, kelle vend tõi (muide, Kundel hammustas kuidagi kätt). Mõne aja pärast lahkus preester Ludwik külast ja Kundel elas veel 8 aastat vanaema juures. Ja kuigi karta polnud põhjust, vaatasime alati hirmuga tema poole. Tiibeti terjer on meie jaoks alati olnud salapärane ja ettearvamatu. Vaatamata hirmuaastale, mille ta meile andis, armastasime me kõik teda siiralt ja olime väga kurvad, kui ta lahkus. Kundel isegi päästis kuidagi oma peremehe, kui too väidetavalt uppus. Sarnaseid juhtumeid on kirjeldatud ka kirjanduses. Meie isa on sportlane, kehalise kasvatuse õpetaja. Talle meeldis ujuda, eriti sukelduda. Ja siis ühel päeval läks ta vette, sukeldus... Ilmselt otsustas Kundel, et omanik upub, ja tormas teda päästma. Isal on väike kiilakas laik peas – pole midagi välja tõmmata! Kundel ei mõelnud midagi paremat välja, kui pähe istuda. Ja see juhtus just sel ajal, kui isa hakkas välja tulema ja meile kõigile näitama, kui hea mees ta on. Aga välja tulla ei õnnestunud... Siis tunnistas isa, et jättis sel hetkel juba eluga hüvasti. Aga kõik lõppes hästi: kas Kundel mõtles peast välja, või isa keskendus kuidagi. Kui isa aru sai, mis toimub, kostis tema täiesti rõõmutuid hüüatusi külast kaugemal. Aga ikka kiitsime Kundelit: päästis seltsimehe!Meie pere ei suuda siiani mõista, kuidas see koer sai meie kodu leida ja omanikku otsides nii raske tee läbida?

Kas teate sarnaseid lugusid ja kuidas seda seletada?