Araabia tõug
Tõu ajalugu
Araabia on üks vanimaid hobusetõuge. Araabia hobused ilmusid Araabia poolsaare keskossa, umbes 5000 aastat tagasi (IV-VII sajand pKr). Tõu arengu võimsaks tõukejõuks olid islami lipu all ühinenud araabia kalifaadi vallutussõjad. Teadlaste sõnul oli tõu aluseks Põhja-Aafrika ja Kesk-Aasia päritolu hobused.
Legendi järgi ilmus Allahi tahtel peotäie kuuma lõunatuule käest araabia hobune. "Ma lõin sind," ütles looja samal ajal äsja vermitud olendile, "mitte nagu teised loomad. Kõik maa rikkused teie silme ees. Sa viskad mu vaenlased kabja alla ja kannad mu sõpru oma seljas. Sinust saab kõigist loomadest kõige armastatum olend. Sa lendad ilma tiibadeta, võidad ilma mõõgata…”.
Pikka aega olid hobused araabia nomaadide rahvuslik aare. Surmavalu tõttu keelati hobuste müük teistele maadele, sealhulgas Euroopasse. Hobuste ristamine teiste tõugudega oli keelatud, mistõttu on see puhtuses arenenud juba palju sajandeid.
Euroopas ja teistel mandritel ilmusid meie aastatuhande alguses esimesed araablased. Ristisõdijate peetud sõjad näitasid liikuva ja väsimatu araabia hobuse eelist Inglise ja Prantsuse rüütlite raskete ja kohmakate hobuste ees. Need hobused polnud mitte ainult särtsakad, vaid ka ilusad. Sellest ajast peale on Euroopa hobusekasvatuses peetud araabia hobuste vere paranemist paljude tõugude puhul.
Tänu araabia tõule aretati välja sellised tuntud tõud nagu orjoli traavel, vene ratsutamine, inglise ratsutamine, barbari, andaluusia, lusitano, lipizza, shagia, percheron ja boulogne'i raskeveok. Peamine araabia tõu põhjal aretatud tõug on täisvereline (või inglise rass), mis on hobuste võiduajamises osalev kaasaegne tõug.
Tõu välisilme omadused
Araabia tõugu hobuste ainulaadse profiili määrab tema luustiku struktuur, mis mõnes mõttes erineb teiste tõugude hobustest. Araabia hobusel on 5 nimmelüli asemel 6 ja 16 sabalüli asemel 18, samuti üks ribi vähem kui teistel tõugudel.
Hobused on väikesed, turjakõrgus on täkkudel keskmiselt 153,4 cm, märadel 150,6 cm. Neil on üllas kuiv nõgusa profiiliga pea (“haug”), ilmekad silmad, laiad ninasõõrmed ja väikesed kõrvad, graatsiline luigekael, pikad ja kaldus asetsevad õlad, millel on selgelt väljendunud turja. Neil on lai, mahukas rind ja lühike, tasane selg; nende jalad on kindlad ja puhtad, selgelt väljendunud kõõludega ning tiheda ja kuiva luuga. Õige kujuga kabjad, pehme siidine lakk ja saba. Araabia tõu esindajate eriline erinevus teistest hobustest – lisaks “haugi” peale ja suurtele silmadele – on nn kukesaba, mille nad tõstavad kiirel kõnnakul kõrgele (mõnikord peaaegu vertikaalselt).
Ülikonnad - enamasti kõikvõimalike toonidega hallid (vanusega omandavad sellised hobused sageli "tatra"), lahe ja punased, harvemini mustad.
Araabia hobune on hobuse ilu etalon.
Araabia hobuse elav temperament ja ainulaadne sammu sujuvus võimaldavad kahtlemata omistada selle kõige elegantsematele elusolenditüüpidele.
Hobuse suhteliselt väikese kasvu juures torkab silma tema võime taluda suuri koormusi.
Araabia hobuseid eristavad haruldane intelligentsus, sõbralikkus, viisakus, nad on ebatavaliselt mängulised, kuumad ja kirglikud.
Lisaks on araabia hobune oma vendade seas pikaealine hobune. Paljud selle tõu esindajad elavad kuni 30 aastat ja märad võivad paljuneda isegi vanemas eas.
Rakendused ja saavutused
Rakendused ja saavutused
Araabia hobuste aretamisel on kaks suunda: sport ja võidusõit ja näitus. Võistlustel näitavad araabia hobused kõrget väledust ja vastupidavust, kusagil madalamat ja kusagil konkureerivad Akhal-Teke tõuga. Neid kasutatakse laialdaselt amatöörsõiduks, pikamaajooksudel. Seni on võidusõitude suuremad saavutused jäänud araabia verd hobustele.
