Rohutirtsu hamster ehk skorpion

Enamiku inimeste jaoks on hamster kahjutu ja armas olend, kes võib kahjustada ainult iseennast. USA edelaosariikides ja ka Mehhiko naaberpiirkondades elab aga selle närilise ainulaadne liik – harilik rohuhamster, tuntud ka kui skorpionhamster.

Näriline erineb oma sugulastest selle poolest, et ta on kiskja ja suudab ilma igasuguse kahjuta taluda ühe maakera võimsaima mürgi – Ameerika puuskorpioni mürgi, mille hammustus on surmav isegi inimesele.

Pealegi ei karda hamster üldse valu, ühe valgu ainulaadne füsioloogiline mutatsioon võimaldab tal vajadusel lihtsalt valu blokeerida ja kasutada adrenaliinisüstina tugevaimat skorpioni mürki. Rohutirtsu hamstril mõjub skorpioni mürk kosutavalt nagu tass hästi keedetud espressot.

FUNKTSIOONID

Rohuhamster on hamstri alamperekonda kuuluv näriliste liik. Tema keha pikkus ei ületa 8-14 cm, millest 1/4 on saba pikkus. Ka mass on väike – vaid 50 – 70 g. Võrreldes tavalise hiirega on hamster jämedam ja lühema sabaga. Karvkate on punakaskollakas ja sabaots valge, esikäppadel on ainult 4 sõrme ja tagajalgadel 5 sõrme.

Looduses leidub olenevalt elupaigast ainult 3 selle närilise liiki:

1. lõunapoolne (Onychomys arenicola);
2. põhja- (Onychomys leucogaster);
3. Mirsna hamster (Onychomys arenicola).

elu

Rohutirtsu hamster on kiskja, kes eelistab süüa mitte ainult putukaid, vaid ka sarnaseid olendeid. Seda tüüpi närilisi iseloomustab ka kannibalism, kuid ainult siis, kui piirkonnas lihtsalt pole muud toitu järel.

See tundetu tapja on valdavalt öine ja toitub rohutirtsudest, närilistest, rottidest ja mürgistest skorpioni lülijalgsetest.

Krapsakas väikenäriline on oma tugevamatest ja suurematest kolleegidest parem. Sageli saavad rohutirtsu hamstri saagiks suured isendid metsikutest rottidest ja tavalistest põldhiirtest. Oma teise nime sai ta just seetõttu, et erinevalt kõigist teistest tema elupaigas elavatest olenditest on ta võimeline võitlema isegi sellise hirmuäratava ja ohtliku vastasega nagu puuskorpion, kelle mürk on hamstrile kahjutu.

Samal ajal saab hamster ägedas lahingus lülijalgselt palju tugevaid torke ja hammustusi, kuid samal ajal talub ta igasugust valu. Skorpioni hamstrid on üksildased, nad ei jahi rühmas ja ainult harvadel juhtudel saavad nad kokku tulla suure skorpionide rühma küttimiseks või paaritushooajal partnerit valima.

Paljunemine

Rohutirtsu hamstrite sigimisperiood langeb kokku kõigi nende elupaigas olevate näriliste sigimishooajaga. Erinevalt inimestest ja mõnedest teistest imetajatest ei paku hamstrite seksuaalne intiimsus mingit naudingut ja on puhtalt paljunemisfunktsioon.

Pesakonnas on tavaliselt 3–6–8 poega, kes esimestel elupäevadel on väliste ohtude suhtes eriti tundlikud ning vajavad vanemate abi ja regulaarset toitumist.

Vastsündinud hamstrid saavad vangistuses väga kiiresti meisterlikuks ja mõistavad, kuidas ohvrit rünnata ka ilma vanemate juhendamiseta – nende instinktid on nii arenenud.

Laagerdumisperiood kestab 3-6 nädalat, pärast mida hamstrid iseseisvuvad ega vaja enam vanemaid.

Agressiivsus on pärilik tunnus, see on tüüpiline kahe vanema poolt kasvatatud isikutele. Sellised järglased ründavad tõenäolisemalt teisi hiiri ja peavad agressiivsemalt jahti mis tahes muule saakloomale kui ema üksi kasvatatud poegadele.

Järk-järgult, kasvades, hoolitsevad teismelised oma eluaseme eest. Skorpionhamstrid aga ei kaeva üldse pesa ise, vaid võtavad need teistelt närilistelt ära, sageli tappes või tõrjudes välja, kui neil õnnestub põgeneda.

Öösel ulguda

Hamstri ulgumine on videokaameraga jäädvustatud tõeliselt hämmastav nähtus.

Rohutirtsu hamster ulutab ereda kuu peale nagu hunt, mis näeb väga hirmuäratav välja, aga kui teda samal ajal ei jälgi, võib arvata, et see on vaid mõne öölinnu laul.

Lagedal alal kõrgemal seistes tõstavad nad veidi pead, avavad veidi suud ja kostavad väga lühikest aega – vaid 1–3 sekundit – kõrgsageduslikku piiksumist.

Selline ulgumine on elupaiga erinevate perekondade vaheline suhtlus- ja nimekõne.

Mürgikindluse saladused

Rohutirtsuhamstrid said Ameerika teadlaste põhjaliku uurimise objektiks aastal 2013. Uuringu autor Ashley Rove viis läbi rea huvitavaid katseid, mille järel avastati selle ainulaadse närilise uued, senitundmatud omadused ja tunnused.

Laboratoorsetes tingimustes süstiti katsehamstritele närilise jaoks surmav annus puuskorpioni mürki. Katse puhtuse huvides tutvustati mürki ka tavalistele laboratoorsetele närilistele.

5-7 minuti pärast surid kõik laborihiired ning rohutirtsu närilised olid pärast lühikest taastumisperioodi ja süstlast saadud haavade lakkumist jõudu täis ega tundnud ebamugavust ega valu.

Järgmises uurimisetapis anti närilistele annus formaliini, kõige tugevamat mürki. Tavalised hiired hakkasid peaaegu kohe valust väänlema ja hamstrid ei pilgutanud silmagi.

Teadlasi hakkas huvitama – kas need hamstrid on vastupidavad absoluutselt kõikidele mürkidele? Uurimist jätkati ning pärast mitmeid katseid ja nende olendite füsioloogia uurimist selgusid mõned näriliste eripärad.

Hamstri kehasse sattunud mürk ei segune verega, vaid satub peaaegu koheselt närvirakkude naatriumikanalitesse, mille kaudu levib kogu kehas ja saadab ajju signaale kõige tugevama valutunde kohta.

Näriliste saadav valu on nii tugev, et spetsiaalne kanal blokeerib naatriumi voolu kehas, muutes seeläbi tugevaima mürgi valuvaigistiks.

Pidev kokkupuude mürkidega toob kaasa asjaolu, et membraanivalgus on stabiilne mutatsioon, mis vastutab valuaistingu ajju edasikandumise eest. Nii muudetakse mürk kosutavaks intravenoosseks toonikuks.

Sellised füsioloogilised ilmingud on mõnevõrra sarnased kaasasündinud tundlikkuse (anhidroosi) sümptomitega, mis harvadel juhtudel esineb inimestel ja on geneetilise mutatsiooni vorm.

Ultimate Predator

Seega ei ole rohutirtsu hamster mitte ainult esmaklassiline tapja ja öine kütt, kes on mürkide suhtes täiesti tundetu ja suudab taluda suuri kahjustusi ilma tugevat valu tundmata, vaid ka väga intelligentne loom, kes ka hästi paljuneb. Ellujäämisvõimed ja jahiinstinktid lubavad pidada teda absoluutseks kiskjaks, kellele omas kategoorias pole võrdset.