Hannoveri

Hannoveri tõug on maailma arvukaim poolevereline hobusetõug. Hannoveri hobune aretati 18. sajandil Celles (Saksamaa) eesmärgiga "riiki ülistada". Hannoveri hobuseid tunneb maailmas ära neile iseloomulik kaubamärk – täht “H”.

Sisu

Hannoveri hobuse ajalugu
Hannoveri hobuste kirjeldus
Hannoveri hobuste kasutamine
Kuulsad Hannoveri hobused

Hannoveri hobuse ajalugu

Hannoveri hobused ilmusid Saksamaale 18. sajandil.

Esimest korda mainitakse Hannoveri hobuseid seoses Poitiers’ lahinguga, kus saavutati võit saratseenide üle. Tolleaegsed Hannoveri hobused olid rasked sõjaväehobused, tõenäoliselt kohalike hobuste ristamise tulemus idamaade ja hispaania tõugudega.

Samal 18. sajandil muutusid Hannoveri hobused. Sel perioodil sai Suurbritannia kuningaks George I Hannoveri majast ning tänu temale toodi Inglismaale Hannoveri hobuseid ning hakati ristama saksa märasid täisvereliste ratsatäkkudega.

Pealegi sai George I-st Celle (Alam-Saksimaa) riikliku tõufarmi asutaja, kus suuri hobuseid kasvatati nii ratsutamiseks ja vankriks kui ka põllutööks. Ja Hannoveri hobuseid täiustati trakeeni hobuste verega, samuti jätkati nende ristatamist täisvereliste ratsahobustega.

Nende jõupingutuste tulemusel asutati 1888. aastal Hannoveri tõugu hobuste tõuraamat. Ja Hannoveri hobused ise on muutunud kõige kuulsamaks poolevereliseks tõuks, kes on end spordis tõestanud.

Nüüd on hannoveri hobused puhtaks aretatud. Pealegi testitakse tootjaid mitte ainult vastupidavuse, jõudluse ja välimuse, vaid ka iseloomu osas.

Hannoveri hobuseid on kasutatud teiste tõugude, näiteks Brandenburgi, Macklenburgi ja Vestfaali hobuse parandamiseks.

Tänapäeval asub Hannoveri kuulsaim tõufarm endiselt Celles. Hannoveri hobuseid kasvatatakse aga kõikjal maailmas, sealhulgas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Austraalias ja Valgevenes (Polochany tõufarm).

Fotol must Hannoveri hobune. Foto: tasracing.com.au

Hannoveri hobuste kirjeldus

Paljud usuvad, et Hannoveri hobuse välisilme on ideaalilähedane. Hannoveri hobused näevad välja väga sarnased täisvereliste ratsahobustega.

Hannoveri hobuse keha ei tohiks moodustada ruutu, vaid ristkülikut.

Kael on lihaseline, pikk, graatsilise painutusega.

Rindkere on sügav ja hästi vormitud.

Selg on keskmise pikkusega, hannoveri hobuse nimme lihaseline, reied võimsad.

Jalad suurte liigestega, tugevad, kabjad on õige kujuga.

Hannoveri hobuse pea on keskmise suurusega, profiil sirge, välimus elav.

Hannoveri hobuse turjakõrgus on 154–168 cm, samas on ka Hannoveri hobuseid, mille kõrgus on 175 cm.

Hannoveri hobuste ülikonnad võib olla mis tahes ühte värvi (must, punane, lahe jne). Lisaks leidub Hannoveri hobustel sageli valgeid jälgi.

Hannoveri hobuse liigutused on ilusad ja vabad, tänu millele võidavad tõu esindajad sageli koolisõiduvõistlusi.

Kuna isade iseloom on testimisel, siis on lubatud kasvatada ainult heas tasakaalus olevaid hobuseid. Nii et hannoveri hobuse iseloom pole halvenenud: nad on endiselt rahulikud, tasakaalukad ja teevad inimesega hea meelega koostööd.

Fotol Hannoveri lahe hobune. Foto: google.ru

Hannoveri hobuste kasutamine

Hannoveri hobused on kõige populaarsemad sporthobused maailmas. Enamik rahvusvahelisi dressuuri- ja takistussõiduvõistlusi ei möödu ilma tõu esindajateta. Hannoveri hobused võistlevad ka triatlonis.

Fotol hall Hannoveri hobune. Foto: petguide.com

Kuulsad Hannoveri hobused

Esimene hiilgus "möödus" Hannoveri hobustest 1913. aastal – Pepita-nimeline mära võitis 9000 marga suuruse auhinna.

1928. aastal sai Hannoveri hobune Draufanger koolisõidus olümpiakulla.

Tuntuim Hannoveri täkk on aga ilmselt Isabelle Werthi hobune Gigolo. Gigolo võitis korduvalt olümpiaadidel auhindu, tuli Euroopa meistriks. 17-aastaselt läks Gigolo pensionile ja elas kuni 26-aastaseks saamiseni.