tori tõug
Tõu ajalugu
Tori hobune on mitmekülgne veohobuse tõug. Tõug on aretatud Eestis. Iseseisva tõuna tunnustati märtsis 1950. Tõu põhiline aretustuumik loodi Pärnu linnast 1855 km kaugusel 26. aastal loodud Tori tõufarmis.
Eestis on pikka aega aretatud väikest põlist eesti hobust, kes on suurepäraselt kohanenud kohalike oludega, kellel on märkimisväärne vastupidavus, kiire kõnnak ja madalad nõudmised.
Väikese pikkuse ja kaalu tõttu ei rahuldanud see aga vajadust keskmise ja raske põllumajandushobuse järele, mis seadis ülesandeks luua suuremat tõugu, suurema kandevõimega ja kohalikele oludele kohandatud hobuseid.
Tõu aretamisel viidi läbi komplekssed ristandid. Kohalikke märasid täiustati esmalt soome, araabia, täisverelise ratsutamise, orjoli traavi ja mõnede teiste tõugudega. Seejärel ristati ristandloomad norfolki ja postbretooni tõugu tõugu täkkudega, millel oli tori hobuste kasulikele omadustele kõige suurem mõju.
Tõu esivanemaks peetakse punast täkku Hetmanit, sündinud 1886. 1910. aastal autasustati Moskvas toimunud ülevenemaalisel hobuste näitusel Hetmani järglasi kuldmedaliga.
Tori hobune on heasüdamlik, kerge ratsutada, mitte kitsi. Seda eristab suur vastupidavus ja kandevõime, mis on kombineeritud kohanemisvõime, tagasihoidlikkuse ja võimega toitu hästi seedida. Hobused said populaarseks Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes ning olid siin kõrgelt hinnatud põllumajandus- ja aretushobustena.
Hetkel on käimas tori tõu täiustamine ratsutamis- (sport)- ja jalutushobuste soodustamise ja hankimise suunas. Selleks ristatakse neid ratsatõugu täkkudega (peamiselt hannoveri ja trakeeni täkkudega).
Parandajatena kasutatakse tori tõugu hobuseid Venemaa loodealade ja Lääne-Ukraina farmides.
Tõu välisilme omadused
Tori hobuseid eristab harmooniline põhiseadus. Hobustel on lühikesed jalad, pikk ümar keha, lai, ümar ja sügav rind. Neil on kuivad jäsemed ja hästi arenenud lihaskond, eriti küünarvarre piirkonnas. Laudjas on lai ja pikk. Hobustel on proportsionaalne pea koos laia lauba, laia ninasilla, suurte ninasõõrmete ja laia lõualuudevahelise ruumiga; nende kael on lihaseline, mitte pikk, tavaliselt võrdne pea pikkusega. Turi on lihakas, madal, lai. Keskmine turjakõrgus on 154 cm.
Tori tõugu hobustest üle poole on punast värvi, sageli valgete märkidega, mis teeb nad väga elegantseks, umbes kolmandik on laht, leidub ka musti ja särje.
Rakendused ja saavutused
Tori hobuseid kasutatakse põllutöödel ja ratsaspordis, peamiselt võistlustel takistuste ületamiseks.
Maksimaalse kandevõime katsetes näitasid tori hobused suurepäraseid tulemusi. Rekordiline täkk Hart kandis 8349 kg raskust. Tema eluskaalu ja koormuse suhe oli 1:14,8. Täkk Khalis kandis 10 kg koormat; antud juhul oli suhe 640:1.
Tavalises vankris kahe ratsanikuga mööda pinnaseteed sõitsid tori hobused keskmiselt 15,71 km tunnis. Tori hobuste tõhusust ja vastupidavust hinnati kõrgelt mitte ainult spetsiaalsetes katsetes, vaid ka töös põllutööriistadega ja majapidamistarvete vedamisel.
Rekordtõug on 1982. aastal sündinud Hergi mära, kes läbis 2 km pikkuse distantsi 1500 kg koormaga vagunis ajaga 4 minutit 24 sekundit. Parimat aega kauba sammude kaupa kohaletoimetamiseks näitas kümneaastane täkk Union. Ta sõitis 4,5 tonnise koormaga vaguniga 2 km pikkuse distantsi 13 minuti 20,5 sekundiga.
