Personaalterapeut – Cat Martin

Esimene kohtumine

Kord ütles tütar Irina mulle telefonis: "Ema, kodus ootab teid üllatus ..."

Koju sõites jäin mõtlema, mis see olla võiks. Ja niipea kui ma üle läve ületasin, nägin teda kohe – väikest kohevat punast kassipoega, tohutult siniste silmadega. Ja ümberringi – kandikud, kausid, erinevad pallid, pallid…

Mäletan, et võtsin kassipoja sülle ja Ira rääkis mulle oma kuuajalise raske elu üksikasjad. Meie Martin on leidlaps. Lahked inimesed korjasid tänavalt õnnetu üksiku tüki ja viisid selle kasside varjupaika. Sealt võttis Ira kassipoja.

Pealegi tundsid varjupaiga korraldajad pikka aega huvi päästetute saatuse vastu, vastasid kõigile meie küsimustele, andsid nõu kassipoja eest hoolitsemise, kandikuga harjumise, piimasegult tahkele toidule ülemineku ja ajastuse osas. vaktsineerimisest.

Need konsultatsioonid ei olnud üleliigsed: Martin on meie pere esimene kass. Kui lapsed olid väikesed, olid meil hamstrid, merisead ja papagoid.

Martin sai kohe kõigi lemmikuks  

Kassi nähes ja talle silma vaadates ei olnud ma üllatuslikult üldse selle vastu, et ta meiega elama asus. Kuigi ausalt öeldes ma ise vaevalt oleksin kunagi sellise sammu ette võtnud. Ja siin – see pandi ettepoole!

Kohe oli tütar kassi õigustatud perenaine. Ta askeldas temaga palju, mängis, käis loomaarsti juures. Kass on vaktsineeritud ja kastreeritud. Paar aastat tagasi kolis Irina Tšehhi. Kogu lemmiklooma eest hoolitsemine langes minu ja mu poja peale. Keda ta oma peremeheks peab, keda rohkem armastab, on raske öelda. Aleksei on Martiniga rangem. Kui poeg ütleb "ei", tähendab see "ei". Kass ei võta minu keelde alati tõsiselt. Nii mu poeg kui ka mina armastame seda raputada. Kui ma silitan kassi siis, kui loom temasse suhtub, siis Lesha nõuab seda siis, kui ta tahab. Sellistel juhtudel võib Martin küünised lahti lasta, öelda ähvardavalt "Mjäu" ja põgeneda.

Kass on hoolduses väga lihtne ja tagasihoidlik.

Martin varasest lapsepõlvest näitas kõiki oma parimaid omadusi. Ta on tark! Kohe hakkas kandiku juurde minema. Ja mitte kunagi ei olnud ühtegi "ärajäämist"!

Ta läks piimasegult kergesti üle kuivtoidule, harjus kiiresti kraapimispuuga. Üldiselt on Martin suur korralik mees, korralik, talle meeldib kord. 

Tõsi, minu tähelepanu äratades võib kass diivanil kraapida. See tähendab, et on aeg teda toita või paitada.

Kasside harjumustega tuleb arvestada 

Martin on 100% koduinimene. Maksimaalselt, kuhu ta end jõuab, on maandumine. Tema loomaarsti juurde viimine on meie jaoks tõeline proovikivi ja loomale tohutu stress. Ta karjub nii, et terve sissepääs jookseb vaatama, mida me kassiga teeme. Seega puhkusele lahkudes palun hoolitsege Martini naabrite eest. On ebareaalne transportida teda sugulaste juurde või lemmikloomahotelli.

Lahkuminev kass peab julgelt vastu. Kui me tagasi tuleme, võib ta muidugi näidata, et oli solvunud… Kuid siiski näitab ta rohkem rõõmu. See “laiub” su jalge all, müriseb… Ja sa pead seda silitama, silitama… Kaua-väga kaua. Pealegi on sellised kohtumised meil juba traditsiooniks saanud. Ja pole vahet, kas lahkusite nädalaks või kodust vaid tunniks.

Ta on väga rahulik ja iseseisvam. Peate proovima seda mängida. Omal ajal Martin ei lasknud tal öösel magada ja õhtul proovisime teda natukene “trennida”, et ta ära väsiks. Nad viskasid talle palli. Martin jooksis talle kolm korda järele, heitis seejärel pikali ja ootas, kuni ta välja veereb.

Kui aga aknast lendab läbi mõni elukas – ööliblikas, liblikas, kärbes –, siis avaldub tema väledus! Võib-olla oli tema peres jahimehi. Kui Martin kedagi jälitab, siis ettevaatust: teelt pühitakse kõik minema!

Kuid kassile ei meeldi lastega mängida. Pigem peidab ta vanni alla, kui laseb neil end lahti rebida!

Milliste probleemidega kassi hooldamisel kokku puutusite? 

Põhimõtteliselt on Martin muretu kass. Piisavalt terve. Kord raviti teda kirbude vastu: teda pesti mitu korda spetsiaalse šampooniga. Mõtlesin, et kust tulid kirbud kassil, kes kodust välja ei lähe. Loomaarst ütles, et me ise võiksime need kingadesse tuua ...

Ja millegipärast tekkis allergia. Kass rebis tal kõrvad ja kõhtu. Ma pidin toitu vahetama. Lülitatud kuivalt looduslikule. Nüüd keedan spetsiaalselt talle putru, maitsestan neid liha või kalaga. Kasvatan oma aknalaual kaera.

Tal on ka palju villa. Põrandaid tuleb sageli pesta. Aga ta on meiega kohev ja õnneks pole me allergilised!

Nurrumine – naudinguks: tema ja minu

Varem magas kass kogu aeg kas minu või mu pojaga. Kuid sel suvel see järsku katkes. Ilmselt kuumuse tõttu. Hiljuti jäin väga haigeks ja kass tuli uuesti minu juurde. Tundub, et ta tundis, kui halb mul on, püüdis oma soojusega ravida.

Martin mõjub ka rahustavalt. Kui lähen närvi, muretsen millegi pärast, võtan kassi sülle, silitan teda ja ta möirgab ja möliseb... Selles mürises lahustuvad probleemid kuidagi ja ma rahunen.

Vahel küsin endalt: kas ta möirgab sellepärast, et tunneb end hästi või selleks, et mul oleks hea meel? Ilmselt saame ju mõlemad naudingut: silitan teda, kahetsen, ta nurrub vastuseks.

Huvitav fakt

Kassipoja Martini silmad olid sinised. Ja nüüd on nad kollased ja mõnikord muutuvad nad roheliseks või helepruuniks. Millest see sõltub, ma ei tea. Võib-olla ilma või tuju muutuse tõttu…