punatiivaline papagoi

Punatiivaline papagoi (Aprosmictus erythropterus)

VÄLJAVAATED

Papagoi kehapikkus on kuni 35 cm ja kaal kuni 210 grammi. Kere põhivärv on erkroheline. Isastel on roheline pea, must-roheline selg, erepunased õlad, tumeroheline saba ja lennusuled. Nokk porgandi-oranžist punaseni, väikese suurusega. Käpad on hallid. Emaslindude värvus on veidi erinev – tuhmim, tiibade lennusulgedel on punane ääris, alaselg ja tagumine osa on sinised. Liiki kuulub 3 alamliiki, mis erinevad värvielementide ja elupaiga poolest. Nad võivad moodustada paare kuningliku papagoiga ja anda viljakaid järglasi. Nende papagoide eluiga on õige hoolduse korral kuni 30–50 aastat.

ELUPAIK JA ELU LOODUSES

Liik elab Austraalia ida-, põhja- ja kirdeosas, samuti Paapua Uus-Guinea saarel. Liigid on üsna arvukad. Nad elavad umbes 600 meetri kõrgusel merepinnast subtroopilistes ja poolkuivades piirkondades. Nad asuvad elama jõgede kallaste eukalüpti tihnikutes, akaatsiasaludes ja savannides ega põlga põllumaad. Tavaliselt leidub kuni 15 isendist koosnevates väikestes karjades, tavaliselt pesitsusperioodi lõpus. Need on tavaliselt mürarikkad ja üsna silmatorkavad. Nad toituvad väikestest taimede seemnetest, puuviljadest, lilledest ja putukatest. Mangroovidest otsitakse puuvõõrik seemneid. Põhjas algab pesitsusperiood aprillis. Lõunas langeb see augustist veebruarini. Linnud pesitsevad umbes 11 meetri kõrgusel, eelistades eukalüptipuudel tühimikuid. Emane muneb 3–6 muna pesa kohta ja haudub neid umbes 21 päeva. Tibud lahkuvad pesast 5-6 nädala vanuselt ja jäävad mõnda aega vanemate juurde, kuni nad neid toidavad.

SISUKORD JA HOOLDUS

Neid linde on kodus peetud pikka aega, nad on üsna suured, heledad ja vangistuses paljunevad. Kahjuks on need linnud müügil haruldased. Need on üsna pikaealised papagoid. Ainsad puudused on see, et neid linde tuleb hoida suurtes avarates aedikutes (kuni 4 meetrit), kuna linnud vajavad pidevaid lende. Linnulasse tuleks paigaldada soovitud läbimõõduga koorega postid. Nad saavad hästi läbi teiste proportsionaalsete liikidega, kuid paaritumisperioodil võivad nad olla agressiivsed. Nad pole halvasti taltsutatud, võivad istuda käsivarrel või õlal, võtta näpudest ja peopesast hõrgutist. Neil on päris meeldiv hääl. Jäljendamise oskus on pigem tagasihoidlik.

TOIT

Punatiivapapagoi jaoks sobib Austraalia Parrot Grain Mix. Koostis peaks olema kanaarirohi, kaer, safloor, kanep, Senegali hirss. Päevalilleseemneid tuleks piirata, kuna need on üsna õlised. Toit peaks sisaldama idandatud teravilju, ube, läätsi, maisi, rohelisi toiduaineid (mangold, salat, võilill, metsitäid). Köögiviljadest – porgand, suvikõrvits, rohelised oad ja herned. Puuviljadest – õunad, banaan, granaatõun ja teised. Samuti peaksid toidus olema marjad ja pähklid – pekanipähklid, maapähklid, sarapuupähklid. Ärge unustage kaltsiumi ja mineraalide allikaid – seepia, kriit ja mineraalide segu. Paku lindudele oksatoitu.

PÕLLUMAJANDUS

Linnud jõuavad puberteediikka mitte varem kui 3 aastat, linnud peavad olema terved ka pärast sulatamist. Enne lindude aretamist on vaja ette valmistada – suurendada päevavalgust 15 tunnini ja lisada dieeti loomasööt. Pesamaja peaks olema 30x30x150 cm ja sissepääs 10 cm. Linnud peaksid lindlas olema üksi, kuna nad on pesitsusperioodil üsna agressiivsed. Neile lindudele on iseloomulik paaritustants – isane toob emasloomale tavaliselt erinevaid esemeid (näiteks kivikesi) ja kummardades paneb need emaslooma ette. Pesamaja põhja asetatakse saepuru või laastud 7 cm kihiga. Tibud sulavad täiskasvanud sulestikuks 2 aasta jooksul.