Merisigade nahahaigused

Merisigade kiilaspäisus on reeglina ektoparasiitidega nakatumise tagajärg – turja või lestaga. Sel juhul võib mumps õigeaegse ravi puudumisel kaotada suurema osa juustest.

Alopeetsia ilma sügeluseta võib olla üldine või ilmneda ainult teatud kehapiirkondades. Merisigadel esineb seda igas vanuses. Kehaosade kiilaspäisus võib olla nii stressirohke olukorra kui ka kahe isase koos hoidmise või suure hulga merisigade väikeses ruumis hoidmise tagajärg. Võimalik ravi on nende põhjuste kõrvaldamine.

Teine alopeetsia vorm on see, kui loomad söövad oma karusnahka. Kui nad pole veel päris kiilaks läinud ja nahk näib söödud, pole diagnoosi panemine keeruline. Omanike juttudest selgub kõige sagedamini, et loomad ei saanud piisavalt heina; vähendatud toorkiu sisaldus. Ainus vajalik teraapia on heinadieedi suurendamine.

On olemas kiilaspäisuse vorm, mis esineb ainult naistel. Juuste väljalangemine mõlemal küljel on tingitud munasarja tsüstist. Teraapia seisneb haigete loomade steriliseerimises.

Vlassööjad ja täid on ühed vähestest merisigadel leitud ektoparasiitidest.

Haiguse sümptomid ja vahendid täide raviks – artiklis “Täid meriseal”

Vlassööjatest ja sellega toimetulemise viisidest ning – artiklis “Vlasisööjad meriseas”

Puugid on merisigadel tavaline ektoparasiit. Haiguse sümptomeid ja ravimeetodeid kirjeldatakse artiklis “Puuk merisigadel”

Mõnikord võib merisead leida koerte kirbudest, eriti kui majas elab koer või kass, mis on nakkuse allikas. Kui kassil või koeral leitakse kirpe, tuleb ravida ka merisigu. Merisigadele võivad haigestuda ka inimese kirbud.

Välistingimustes kasutatavad merisead, nagu kassid, koerad või inimesed, võivad mõnikord olla nakatunud ixodes ricinuse puukidega. See on kõige ohtlikum puugiliik, kuna need väikesed vereimejad on puukentsefaliidi ja puukborrelioosi (Lyme'i tõve) kandjad.

Imetud puuk tuleb looma kehast õigesti eemaldada (lahti keerata). Selleks pange nimetissõrm puugile ja pöörake putuka keha nimetissõrmega ümber oma telje, kuni see välja kukub. Seejärel desinfitseerige hammustuskoht.

Merisigu mõjutavad sageli seenhaigused, mis tekitab inimeste nakatumise ohu.

Merisigadelt on leitud erinevat tüüpi mikrospoore, nagu Microsporum audine, M.canis, M.fulvum, M.gypseum, M.distortum, M.mentagrophytes. Mikrosporia diagnoosimine toimub ultraviolettlambi abil. Loomade valgustamisel pimedas ruumis helendavad kahjustatud juuksed roheliselt.

Haiguse avastamisel tuleb merisiga ravida seenevastaste antibiootikumidega (mükootikumidega) veterinaararsti määratud annustes. Tavaliselt manustatakse selliseid ravimeid intramuskulaarselt, harvem suu kaudu. Seal on ravimid pihustite kujul.

Seenhaigused on haigused, mis tekivad välistegurite mõjul. Sel perioodil pöörake tähelepanu õigele toitumisele, hügieenile ja puhtusele. Võib-olla tuleks loomapidamise tingimusi muuta.

Pododermatiit on bakteriaalne infektsioon, mis põhjustab merisigade käpapatjadel haavandeid.

Nakatumise põhjuseks on tavaliselt halvad pidamistingimused, mistõttu esineb seda haigust palju sagedamini vangistuses elavatel loomadel. Looduses olevad merisead pododermatiiti ei haigestu.

Seda haigust põhjustavad bakterid, nimelt Staphylococcus, Pseudomonas ja Escherichia coli (E. coli) tüved, kusjuures S. aureus on kõige levinum nakkuse põhjustaja.

Pododermatiidi raviks merisigadel kasutatakse antibiootikume (suukaudselt või intramuskulaarselt), abstsesside raviks antiseptikume.

Kui nakkust ei ravita piisavalt, võib merisiga surra.